13.04.2008

Huomenta!

Viimasest blogipäevast on taas möödas kergelt 10 päeva ja ma ei hakka isegi põhjendama miks, sest te juba teate, kiire!

Kõiki 10t eelnevat päeva on väga raske siin ühes jutus kokku panna, aga ma üritan anda väikese ülevaate, mida olen teinud.

Teraapiatunnid patsientidega( kahjuks üks minu pt. sai koju, nii, et teda ma enam ei näe). Rääkides patsiendi viimasest päevast, siis Synapsias näeb see välja nii, et on tavapärased hommikurituaalid( no nagu pesemine, söömine jne), siis ehk mõni teraapia( minu pt. puhul oli tal enne minekut veel minuga viimane teraapia) ja siis on lõppukokous, mis kujutab endast nagu tagasisisdet ja arutelu kõigi patsiendiga tegelenud töötajate vahel( arst, taastusarst, hooldaja, tegevusterapeut, sotsiaaltöötaja, füsioterapeut jne)..ja muidugi patsient ise on ka seal ja räägib, mis meeldis, mida sooviks järgmine kord teisiti jne...Superhea võimalus tiimitööks.(Y):).

Lisaks olen läbi viinud rühmatunde, käinud mysakäsiryhmas( see on nagu käelise tegevuse jaoks mõeldud rühm, koos muusikariistade ja muusikaga...väga äge), siis spiromeetria mõõtmine ja andmete interpreteerimine, ratastooli kohandamine patsientide jaoks, erinevate masinate kasutamine ja katsetamine, kohaliku spetsiaalselt ratastooli pt-le kohandatud jõusaali tuur ja katsetamine, infotunnid..ja muidugi tagasiside iga asja kohta, mida teen.

Nende masinate kohta niipalju, et huuh...palju on neid ja erinevaid ja deem, meil Eestis võiks olla vähemalt kaks KINDLALT neist. FES( Functional Electric Stimulator), mis on nagu kõnnistimulaator ehk põhimõtteliselt pannakse inimene trakside sisse( mida muuseas on erinevates suurustes jehuuuu), siis "tõmmatakse vinna" trosside abil, et võtta ära jalgadelt soovitud kogus keharaskust ning määratakse sammupikkus, kiirus, aeg jne. Väga superhea masin kõnnimustri parandamiseks, vähese aktiivusega lihaste töö stimuleerimiseks võimalik kasutada ka parapleegia korral. Teine masin, millest maäärmiselt vaimustatud olen, on seisutool( tool kuhu istud ja siis viid vertikaali) no nagu meil Eestiski on mõned, KUID, sellel on külje peal puusa kõrgusel rattad, mis tähendab,et kui tool püsti tõstetakse siis on võimalik sellega ka liikuda( nagu 2in 1).

Infotundidest niipalju, et neid viivad läbi kaks füsiot(üks seljaaju vigastuste poolelt ja teine ajuverejooksude ja infarktide poolelt), kes on oma ala spetsialistid. Infotunnid näevad välja vääääga praktilised, kus õpetatakse erinevaid asju(kõiksugu siirdamised eri kõrguste vigastuste korral, ortooside valminie ja kohandamine, ADL, trepist hemipatsiendi abistamine, erinevad juurdeviivad harjutused, et patsient suudaks ise hakata siirduma,Afolter teraapia ja selle kasutus eri tüüpi probleemide korral, õlaliigese subluksatsiooniprobleem ja sellega tegelemine hemi puhul, alajäsemete ortoosid...)Palju uusi asju kombineeritud vanade teadmistega, mida seletatakse hästi ja selgelt( mitte nagu meie loengutes).

Selle nädala lõpus õnnestus saada aeg ratastooli kästlusrühma, mida viibläbi üks meesfüsio, kes on väga väääga mitmeid aastaid sellegajuba tegelenud. Õppisime tavalist ratastooli käsitlust( sõitmist, käte asendit, erinevaid pöördevariante jne), samas ka takistuste ületust ning slaalomeid ja kitsastes kohtades pööramist ja nendest väljatulemist jne. Palju asju olime juba ülikoolis proovinud, samas tundus seal kõik kuidagi kergem ja loogilisem, ehk oli see sellepärast, et juhendaja oli mitte teoreetik vaid praktik:) Samuti õppisime, kuidas käituda siis kui ratastoolis inimene on koos tooliga pikali kukkunud( nt. tänaval) ja kedagi peale ühe inimese pole aitamas või peab ta hoopiski ise püsti saama. Lõpuks läksime treppide juurde, mis oli kõige hirmutavam alguses. Trepist üles ja allaminek üksi ratastoolis. Siis trepist üles ja allaminek koos abistajaga( siinkohal peaks ütlema, et hmm...abistaja asend oli suht loogiline ja ei nõudnud nii palju käänamist ja väänamist nagu me oleme õppinud):). Kõige lõpuks proovisime ise ka treppide peal hakkama saada ja imekombel saimegi...sain oma hirmust üle:)jhuuu...a enne kui olime saalis "proovisin" seda, mis tunne on kukkuda ratastooliga selili...huh...kõhedaks võttis, haiget ei saanud aga enam kogeda ei tahaks:D

Kui kliinikuteema kõrvale jätta on olnud tegusad ajad. Paar päeva on õnnestunud lugeda lõputöö jaoks artikleid...ja siis eile mõtlesime, et me oleme puhkust väärt ning põrutasime Lauraga SeaLife kaema, mis on selline suur veemaaailma taoline koht, kõiksugu värviliste kalade ja teiste limaste olenditega:D:..Vahva päev oli, eriti haid olid ägedad ning tänu sellele, et ilm meid alt ei vedanud, nautisin seda laupäeva veelgi enam. Pärast seda jalutasime Helsingi kesklinnas ja külastasime poodegi ning nägime täneval elavat Supermänni kelle pildi ma ka siia üritan üles panna:)

Aega hakkab väheks jääma, tahaks veel palju ära teha, aga arvatavasti jääbki see vaid unistuseks. Seni üritan nautida seda, mida veel annab ja koguda palju positiivseid elamusi ja kasulikke kogemusi.

Tänase päeva tähtsündmus...vanavanaisa sünnipäev, nii, et onu kui seda loed siis karju vanale, et PAAAALJU ÕNNNNE SÜNNIPÄEVAKS Kadri poolt:)..

Olks lõpp nüüd, üritan oma poolsoodaks läinud läpakaga täna midagi asjalikku korda saata.

Morjens!