29.04.2008 Ettevalmistused Vappuks ja minekuks...

Moi!

Raske on kirjutada neid viimaseid blogisid...huuh..

Täna oli jällegi üks neist fantastilistest päevadest..ilm on imeilus..inimesed on rõõmsad...linn on superlahe...

Käisime koolis kokkuvõtet tegemas, sest kolmekuune praktika siin kalliks saanud Helsingis on lõppenud. Üle pika aja nägime oma koordinaatorit Aunet( ta on ikka parim inimene...niiii armas..nii hoolitsev) ja ajasime temaga päris tükk aega juttu. Rääkisime oma emotsioonidest, mis kogu praktika vältel tekkisid..erinevate kohtade erinevustest, vaatasime üle oma eesmärgid, mille alguses endale seadsime ning arutasime palju oleme siit saanud. Muidugi ei saa kunagi Aune juures käia nii, et ta meile midagi muud ei räägiks ja meid kuidagi muud moodi ei hariks, nii ka see kord. Küsisime eesseisva VAPPU kohta ja siis ta rääkis meile soome traditsioonidest selle kurikuulsa püha ajal. Inimesed peavad Vapput alustades kolmapäeva õhtust..kuni neljapäeva hommikuni, mil toimuvad igasugused üritused Centrumis ja selle ümber...inimesed on lõbusad ja naudivad vaba aega üksteise seltsis. Neljapäeva hommikuti toimub ka palju asju ja päeval kogunetakse parkidesse kus süüakse brunchi ja chillitakse.Tavaliselt juhtub nii, et kahepäevased pidustused venivad pikemaks...ehk siis arvatavasti neljapäevaseks:)...kevad ju:D:D:D! Ja ilmad on niiiii ilusad, et miks mitte.

Rääkides nüüd veel veidi asjalikku juttu, siis Sünapsiast saime mõlemad valgel paberilehel jutukesed meie praktika kohta ja individuaalsed hinnangud. Seal oli ka kahju ära minna, sest palju toredaid inimesi jäi maha...aga no see on paratamatus..nii ta läheb..:)

Viimaseid päevi üritan veel võtta siit Helsingist, mis võtta annab ja näha ning teha võimalikult palju asju, sest kodumaale naastes tuleb ette võtta tõsine töö...lõputööö:S..Aga sellest juba siis kui kodus oleme:)

Huuh..täna linnas ringi liikudes oli kõikjal juba märgata, kuidas inimesed end eesseisvateks päevadeks "varustavad" ja ringi siblivad...nii et ootan põnevusega mis juhtuma hakkab.

Rohkem nagu polegi midagi kirjutada, sest pea on tühi...lähen veedan nüüd kvaliteetaega oma kalli elukaaslase seltsis, kes just koju saabus.

Head volbriööd teilegi!...

Näeme...

23.04.2008.

No moi!

Eelmisest korrast on jällegi tibakene aega möödas. Viimane blogi oli mu suurepärase päeva kohta ja see teinegi päeva Sasu juures oli superlahe, sest siis oli lisaks treeningule veel mäng, kus ma vahepeal jäin üksi ja Sasu palus mul esmaabi anda kui midagi juhtus. See oli päris praktiline päev. Veel käisime ühe ortoosimeistri juures, kes teeb ka jalanõudele sisetaldasid Sasu žabloonide järgi, mille ta oma klientidelt on võtnud( see on veel üks tema kirg ja minu kirg ka:D..

Synapsiasse naasedes olid jällegi käed-jalad tööd täis, kuid mõte oli ikka veel sportlase juures ja selles, et need kaks päeva oli senini mu parimad:) Sellegipoolest nägin huvitavat aamupalaryhma Synapsias( selline, kus on teatud arv patsiente ja tegevusterapeut ning füsiokas aitavad neil hommikusöögi ja kogu sellega kaasneva toiminguga kuidagi hakkama saada, muidugi võimalikult vähese abiga:) Muidugi olin oma patsientidega, kellestüks on hästi armasaks saanud. Samuti tehti meile tööfüsioterapeudi poolt väike praktikumi sarnane tund, kus räägiti tööasenditest, põhjendati et miks, kuidas jne...ning näidati ka( samas olid ka hooldajad ja õed ja teised, kes patsientidega tegelema peavad, kuid ergonoomikas võibolla nii palju ei mõika). Heli perehdyses rääkisime parapleegikute siirdamistest, probleemidest( eriti õlavöötme omast), ratastooli istme kõrguse reguleerimise olulisusest jne.

Sel nädalal oleme teinud võibolla vähem kui muidu, kuid siiski õpib iga päev midagi uut ja kui parasjagu pole midagi teha, siis midagi ikka leiab...tihti tuleb aidata ning sellega õpib ka palju.

Üritasin sel nädalal olla ühe oma patsiendiga võimalikult terve päeva, et näha, milliseid teisi teraapiaid ta lisaks saab ja kuidas need toimivad( tegevusteraapia oli hästi huvitav:), samuti ratastooli kohandamine( kaks erinevat elektriratastooli, absoluutselt woooow). Samuti osalesin ratastoolirühmas, kus tegime 5le patsiendile staadionil kuuperi testi, mis oli minu jaoks uus ja huvitav. Otseloomulikult oli meil ka meie FT2 rühm, mida peame iga nädal tegema( Laura teeb teisipäeviti, mina neljapäeviti). Täna siis oli taas minu koda ja kasutasin lõpu venituse osas muusikat, mis oli päris mõnus vahelduseks ja nagu patsiendid ütlesid, siis neile meeldis ka väga:)

Phhh...jutt on tulnud selline segane ja üksluine võibolla, aga sellegipoolest annab mingi ülevaate minu tegemistest siin.

Iga päev olen metroo ja bussiga sõites mõelnud sellele, et järgmine nädal ma pean siit ära minema ja see ei meeldi mulle absoluutselt....aga kõik head asjad saavad kunagi l'äbi ja ma pean leppima, agaolen üliõnnelik, et ma Soome valisin, sest ma olen siit PALJU saanud.

Niih...ahjaa..kogu selle koolijutuga unustasiin, et me võtsime ennast täna "kätte" ja käisime Kiasmas ka ära...päris spets muuseum on...suuuuuuuuur ja ilus( vast pisut väiksem kui Kumu, kuid omapärane)..nii et kultuuriliselt olen nüüd ka haritud..hahaa.

Täpselt nädala pärast olen ma sel ajal juba kodumaal..

Seniks morjens..olge muskad!

15.04.2008

Meeletu moi!
Täna ma lihtsalt pean kirjutama, kuna mul oli niiiiiii äge päev. Lõpuks ometi sain seda näha ja teha, mis on see, mida ma tegelikult tahan.:D..Nimelt oli terve päev (12 tundi ehk siis 8-20) ühe erafüsio juures ja saatsin tema igat sammu. Sasu on ta nimi ja tal on oma praksis (ortofysio, kesklinnas, kus peamsield tulevad probleemidega sportlased aga ka paljud teised) ning peale selle tegeleb ta sisetaldade valmistamisega, koolitab sportlasi ja treenereid vigastuste osas ning on füsioterapeut jalgpallimeeskondades( noorte rahvusmeeskond ning meeste rahvusmeeskond) ja kõiges selles oli mul täna võimalik osaleda.
Hommik möödus kliinikus, siis sõitsime Finnair Stadiumile( kus oli meeste treening). Ma lihtsalt ahhetasin ja ei suutnud oma silmi uskuda et olen areenal..päris nendes õigetes ruumides, päris seal, päris treeningul päris päris kõige juures....vapustav!!! Kõik teipimised ja vigastuste diagnoosimine jne...aaaaaaah:D:D:D...Siis oli lõuna ja siis mängutehnika õppimine( video ja treenerid ja loeng ja mängijad...noored). Siis noorte treening ja siis jälle teipimine ja kõik teised tegevused. Õhtu lõpus sõitsime 29 kilti Helsingist eemale, et koolitust läbi viia( vigastuste oma, mis oli sjuuuuuuuper!!!!!!).
Sasu on suurepärane inimene, füsio, positiivne, heasüdamlik jne jne..kui mina vajaks füsiot, siis tema oleks minu ideaal, kelle poole pöörduda, sest ta teab niiiiiiiiiiii palju ja ei ole kitsi oma teadmisi inimese kombel jagama ja lahti seletama. PLuss see veel, et igal pool kus käisime või keda nägime, ta tutvustas mind ja ma tundsin koguaeg et olen seal, et olen oluline ja vajalik!
Päeva lõpp oli hiline, kuid sellegipoolest olen veel energiat täis, sest süda on nüüd rahul ja kopsud värsket õhku täis( 9 tundi veetsin väljas...areenal, staadionil jne jne)..Uni tuleb hea kindlasti ja homne päev on veel ees, taas koos temaga ning siis naasen tagasi Synapisasse, kus on eelviimane nädal käimas.
Varsti lõppeb ära see kõik siin ja ma ei taha isegi mõelda, mis siis aab. Seni aga naudin olukorda...ja nädalavahetus tuleb lill, sest Laural on sünnipäev:D:D...jehuuuu
Morjens...päikest ja tuult ja kõike ilusat!

13.04.2008

Huomenta!

Viimasest blogipäevast on taas möödas kergelt 10 päeva ja ma ei hakka isegi põhjendama miks, sest te juba teate, kiire!

Kõiki 10t eelnevat päeva on väga raske siin ühes jutus kokku panna, aga ma üritan anda väikese ülevaate, mida olen teinud.

Teraapiatunnid patsientidega( kahjuks üks minu pt. sai koju, nii, et teda ma enam ei näe). Rääkides patsiendi viimasest päevast, siis Synapsias näeb see välja nii, et on tavapärased hommikurituaalid( no nagu pesemine, söömine jne), siis ehk mõni teraapia( minu pt. puhul oli tal enne minekut veel minuga viimane teraapia) ja siis on lõppukokous, mis kujutab endast nagu tagasisisdet ja arutelu kõigi patsiendiga tegelenud töötajate vahel( arst, taastusarst, hooldaja, tegevusterapeut, sotsiaaltöötaja, füsioterapeut jne)..ja muidugi patsient ise on ka seal ja räägib, mis meeldis, mida sooviks järgmine kord teisiti jne...Superhea võimalus tiimitööks.(Y):).

Lisaks olen läbi viinud rühmatunde, käinud mysakäsiryhmas( see on nagu käelise tegevuse jaoks mõeldud rühm, koos muusikariistade ja muusikaga...väga äge), siis spiromeetria mõõtmine ja andmete interpreteerimine, ratastooli kohandamine patsientide jaoks, erinevate masinate kasutamine ja katsetamine, kohaliku spetsiaalselt ratastooli pt-le kohandatud jõusaali tuur ja katsetamine, infotunnid..ja muidugi tagasiside iga asja kohta, mida teen.

Nende masinate kohta niipalju, et huuh...palju on neid ja erinevaid ja deem, meil Eestis võiks olla vähemalt kaks KINDLALT neist. FES( Functional Electric Stimulator), mis on nagu kõnnistimulaator ehk põhimõtteliselt pannakse inimene trakside sisse( mida muuseas on erinevates suurustes jehuuuu), siis "tõmmatakse vinna" trosside abil, et võtta ära jalgadelt soovitud kogus keharaskust ning määratakse sammupikkus, kiirus, aeg jne. Väga superhea masin kõnnimustri parandamiseks, vähese aktiivusega lihaste töö stimuleerimiseks võimalik kasutada ka parapleegia korral. Teine masin, millest maäärmiselt vaimustatud olen, on seisutool( tool kuhu istud ja siis viid vertikaali) no nagu meil Eestiski on mõned, KUID, sellel on külje peal puusa kõrgusel rattad, mis tähendab,et kui tool püsti tõstetakse siis on võimalik sellega ka liikuda( nagu 2in 1).

Infotundidest niipalju, et neid viivad läbi kaks füsiot(üks seljaaju vigastuste poolelt ja teine ajuverejooksude ja infarktide poolelt), kes on oma ala spetsialistid. Infotunnid näevad välja vääääga praktilised, kus õpetatakse erinevaid asju(kõiksugu siirdamised eri kõrguste vigastuste korral, ortooside valminie ja kohandamine, ADL, trepist hemipatsiendi abistamine, erinevad juurdeviivad harjutused, et patsient suudaks ise hakata siirduma,Afolter teraapia ja selle kasutus eri tüüpi probleemide korral, õlaliigese subluksatsiooniprobleem ja sellega tegelemine hemi puhul, alajäsemete ortoosid...)Palju uusi asju kombineeritud vanade teadmistega, mida seletatakse hästi ja selgelt( mitte nagu meie loengutes).

Selle nädala lõpus õnnestus saada aeg ratastooli kästlusrühma, mida viibläbi üks meesfüsio, kes on väga väääga mitmeid aastaid sellegajuba tegelenud. Õppisime tavalist ratastooli käsitlust( sõitmist, käte asendit, erinevaid pöördevariante jne), samas ka takistuste ületust ning slaalomeid ja kitsastes kohtades pööramist ja nendest väljatulemist jne. Palju asju olime juba ülikoolis proovinud, samas tundus seal kõik kuidagi kergem ja loogilisem, ehk oli see sellepärast, et juhendaja oli mitte teoreetik vaid praktik:) Samuti õppisime, kuidas käituda siis kui ratastoolis inimene on koos tooliga pikali kukkunud( nt. tänaval) ja kedagi peale ühe inimese pole aitamas või peab ta hoopiski ise püsti saama. Lõpuks läksime treppide juurde, mis oli kõige hirmutavam alguses. Trepist üles ja allaminek üksi ratastoolis. Siis trepist üles ja allaminek koos abistajaga( siinkohal peaks ütlema, et hmm...abistaja asend oli suht loogiline ja ei nõudnud nii palju käänamist ja väänamist nagu me oleme õppinud):). Kõige lõpuks proovisime ise ka treppide peal hakkama saada ja imekombel saimegi...sain oma hirmust üle:)jhuuu...a enne kui olime saalis "proovisin" seda, mis tunne on kukkuda ratastooliga selili...huh...kõhedaks võttis, haiget ei saanud aga enam kogeda ei tahaks:D

Kui kliinikuteema kõrvale jätta on olnud tegusad ajad. Paar päeva on õnnestunud lugeda lõputöö jaoks artikleid...ja siis eile mõtlesime, et me oleme puhkust väärt ning põrutasime Lauraga SeaLife kaema, mis on selline suur veemaaailma taoline koht, kõiksugu värviliste kalade ja teiste limaste olenditega:D:..Vahva päev oli, eriti haid olid ägedad ning tänu sellele, et ilm meid alt ei vedanud, nautisin seda laupäeva veelgi enam. Pärast seda jalutasime Helsingi kesklinnas ja külastasime poodegi ning nägime täneval elavat Supermänni kelle pildi ma ka siia üritan üles panna:)

Aega hakkab väheks jääma, tahaks veel palju ära teha, aga arvatavasti jääbki see vaid unistuseks. Seni üritan nautida seda, mida veel annab ja koguda palju positiivseid elamusi ja kasulikke kogemusi.

Tänase päeva tähtsündmus...vanavanaisa sünnipäev, nii, et onu kui seda loed siis karju vanale, et PAAAALJU ÕNNNNE SÜNNIPÄEVAKS Kadri poolt:)..

Olks lõpp nüüd, üritan oma poolsoodaks läinud läpakaga täna midagi asjalikku korda saata.

Morjens!

04.04.2008

No mOi!

Teil on täielik õigus mu peale pahane olla, et pole JÄLLE kaua kirjutanud..lihtsalt aega pole, ega nüüdki. Kell on 00:30 ja mind lihtsalt piinasid süümekad, et pole mingit konkreetsemat infot meie suurepärasest viimasest praktikakohast andnud, et pidin midagi kirjutama.

Seega, Synapsias läheb hetkel teine nädal ja kui seda lühidalt kirjeldada, siis on see( hoolimata väikestest arusaamatustest) fa-bu-lous!!!!!!!!!!

Katsun anda väikese ülevaate sellest keskusest nii selgelt ja lühidalt( nagu alati muhahaa) kui ma saan, sest arvestades kellaaega ja minu olukorda, ei pruugi see väga loogiline tulla.

Synapsias on patsiendid, kellel on haigusloos kas seljaajuvigastus, traumaatiline aju vigastus, infarkt või polioomüeliit.. Väga suurt rühku pannakse seal eelnevate patsientide iseseisvuse saavutamisele, mis meie eriala mõistes on see kurikuulus ADL. Patsientidele võimaldatakse lisaks keskuses pakutavatele teraapiavormidele( ja neid on palju) veel sotsiaaltöötaja teenust, out-patient informatsiooni, kuidas , kus ja milliste kontaktide abil nad saaksid omale vajalikku infot, et tegeleda igapäevaste asjadega, teha trenni( selle jaoks on loodud lausa spetsiaalne üksus, kus on võimalik valida väga kirjude sportlike tegevuste vahel) jne jne jne. Kogu tegevuse raamistik haakub meie "püha lehma" ICF'ga, millele pannakse suurt rõhku. Aastas käib läbi sellest keskusest ligi 23 000 rehabilitatsiooni saavat inimest, 2000 ligi ambulatoorseid ja 800 statsionaari.

Staff: keskuses töötab 6 raviarsti( spetsialiseerunud füüsilisele ja taastusravi osale, neuroloogiale ja osad valu spetsialistid jne)

62 taastusravi õde, 23 füsioterapeuti( kes valdavad muuhulgas Bobathi kontseptsiooni, mitmesuguste abivahendite kohandamisi, elektriravi, muusikateraapiat jne), 11 tegevusterapeuti, 9 psühholoogi( ka neuropsühholoogid, kriisi ja trauma psüholoogid ning grupianalüüse soritavad terapeudid), 7 kõneterapeuti, 6 sotsiaaltöötajat( nemad hoolitsevad selle eest, et patsient tunneks end kui täisväärtuslik inimene ka peale keskusest lahkumist ja on väga asjalikud muuseas), 56 mittespetsiifilist töötajat ( a'la koristajad, administraatorid jne).Et siis suhteliselt palju inimesi, mis tähendab, et töö on väga koordineeritud, toimib imehästi ning kõik suhtlevad kõigiga.

Maksimaalselt mahutab keskus korraga 75 statsionaarset patsienti(erinevalt Haapsalust on kolmandal korrusel need, kes vajavad enim abi). Seal on 41 ühe-ja 17 kahekohalist tuba patsientide jaoks ja pea igas toas on keskkonnakontrolli süsteemid( ehk siis lihtsamalt igasugused nupud ja tuled ja asjad, mille abil saab iga kell abi kutsuda kui see on vajalik). Asukoht on keskusel hea...see on suhteliselt kesklinnas( olümpiastaadioni vastas..jeiiiii) ja seda ümbritseb mõnus looduslik piirkond.( it feels like home):)

Multidistsiplinaarne lähenemine on väga IN, elike( ehk) Synapsia on kontaktis mitmete lähedaste meditsiinikeskustega ja nende töötajatega ning pakub seeläbi laialdast suhtlust meditsiinitöötajate vahel.

Huuh..midas vielä?..Ma arvan, et nende kahe nädala jooksul olen ma kõrvatahaja silmade vahele ja pähe ja kätesse ja igale poole kogunud meeletult palju kogemusi...võiks isegi öelda, et rohkem kui kolm ülikooli aastat mulle kokku on andnud ning loodan nendest ülejäänud nädalatest viimase välja pigistada, et tulla tagasi kodumaale suure teadmistepagasiga( no nii palju kui mahub..osa panen käsipagasisse ja osa noh..sinna kuhu annab veel)

Tänaseks teek kiire lõpu, sest Laura arvatavasti juba magab magusalt ja mina olen jällegi oma graafikuga maas, sest tegin ühele sõbrale väikse teene ja raiskasin oma 2,5 väärtuslikku tundi võrkpalli piirikohtunikuna( no paras mulle:)..Homme on vaja varakult kraps olla, sest keskus ootab, potilased ootavad ja nädala kokkuvõtete tegemine toimub ka.

Moikka, moro eestikad...tundub, et ilm läheb siin ka juba täiesti talutavaks, vähemalt mõned meist käivad juba kingaklõbinal mööda ilusat kuiva asfalti!:)

Kirjutan jälle kui aega saan, aga pead ei anna millal..

Tadaaaaa